Kirikud on kui vaimsed kodud. Need on paigad, kus inimesed saavad koguneda palvetama, mõtisklema ja otsima tähendust. Kirik pakub ruumi vaikusele, lootusele ja sisemisele rahule – asju, mida igapäevaelus sageli napib.
Kirikud on ka kui kristliku kogukonna keskused. Läbi ajaloo on need olnud paigad, kus tähistatakse elu olulisi hetki: ristimisi, laulatusi, matusi ja pühi. Kirik ühendab inimesi ja loob kuuluvustunde.
Kirikud usu nähtav märk. Kirikuhoone sümboliseerib inimese püüdlust millegi kõrgema poole ning meenutab vaimseid väärtusi, nagu armastus, hoolivus ja andestus.
Lisaks on kirikud kultuuri- ja arhitektuuripärand. Need jutustavad oma ajastu lugu, peegeldavad ehituskunsti ja kunstilisi ideaale ning annavad linnadele ja küladele oma näo.
Vana kalendri järgi 30.septembril 1901.aastal pühitseti praegune Rapla kirik, mis kujunes märgiliseks sündmuseks nii ühe koguduse, kogukonna kui ka kogu Eestimaa jaoks. Mitte kunagi varem ei olnud maale, Eestimaa piirkonda, nii suursugust kahe torniga linna katedraalina mõjuvat pühakoda veel püstitatud.
Ärgem unustagem, et 19. ja 20.sajandi vahetusel oli ju Raplaomamõnekümne majaga tegelikult ainult küla.
Kirikul hoonena, olgu ta nii ilus ja uhke, kui tahes, ei ole väärtust iseenesest, kui me ei teadvusta seda, milleks ta on ehitatud ning ei väärtusta neid inimesi, kes seal on tegutsenud või tegutsevad.
õige esimesed andmed Rapla kohta pärinevad aastast 1241. Taani hindamisraamatus mainiti Rapala küla, millel oli 8 adramaad, seega oli tegemist väikese külaga.
13. sajandi lõpus ehitati külasse Maarja Magdaleena kirik. Rapla oli pikemat aega Alu mõisa maal. Rapla kiriku juurde kuulus ka mõis. Alles 1705. aastal eraldus Rapla mõis Alu mõisast. Rapla vanema ajaloo kohta on vähe teada, sest 1774. aastal süttis pikselöögist pastoraat ning kogu kirikuarhiiv põles ära.
Legendi kohaselt ehitati Rapla kihelkonna esimene kirik Kuusikule kruusamäe otsa. Asja sellest ehitusest aga ei saanud: ükskõik kui palju ehitajad ka ei pingutanud, töö edenes visalt. Lõpuks said ehitajad aru, et see koht pole Jumalale meelepärane. Proovisid siis kirikut Raikkülasse ehitada, kutsusid mungadki appi. Töö ikka ei edenenud. Mungad palusid öö otsa kiriku müüridel, kuid seegi ei aidanud. Jätsid siis mehed töö katki ja pöördusid nõu saamiseks targa poole. See käskis härjad vankri ette rakendada ja lasta neil ise kivikoormaga astuma hakata. Kus härjad seisma jäävad, seal ongi õige kiriku ehitamise koht. Härjad möödusid Rapla mõisast, sammusid üle jõe ja peatusid hiiepuu all. Nii otsustatigi kirik Rapla jõe äärde rajada.
Rapla vana kiriku ehitajateks on peetud Padise kloostri tsistertslasi 13.sajandi II poolel. Rapla kirik oli pikk ühelööviline hoone, mille idaosas paiknes natuke kitsam kooriosa. Koor oli võlvitud mõneti omapärasel moel: altari kohal kõrgus baldahiini meenutav kaar, ülejäänud ruumiosa kattis ristvõlv. Koori idaseinas asus kolmikaken.
Põhjasõjas (1700-1721) põles kirik müürideni maha ja renoveeriti täielikult 1738. aastaks, kuid XIX sajandi lõpuks muutus see siiski varisemisohtlikuks. Rapla vanal kirikul oli puust kellatorn. Pärast selle lagunemist ehitati 1795.aastal uus kivist torn, mis oli ühtlasi kirikuaia väravaks. Tõenäoliselt ehitati siis ka esimene käärkamber.
19.sajandi lõpul jäi kirik Rapla kogudusele väikseks (Koguduse hingede arv oli tõusnud üle 10 000 inimese. ), muutus varisemiohtlikuks ja lammutati.
Uue kiriku ehituse algatajaks oli õpetaja Carl Eduard Malm. Moodustati ehituskomitee, kuhu kuulusid kiriku eestseisjad, kohalike valdade esindajad, arhitekt Friedrich Axel von Howen ja ehitusmeister Karl-Rudolf Valdes. Kirikule pandi nurgakivi 1899.aasta jaanipäeval. Praegusele kirikule pandi nurgakivi jaanipäeval 1899. Kahe läänetorniga suursuguse uusromaani stiilis kiriku projekti valmistas Rudolf Moritz von Engelhardt, kelle kavandit muutis veidi lihtsamaks kiriku ehitustööde juhiks ja järelvaatajaks palgatud arhitekt Friedrich Axel von Howen. Ehitusmeistriks sai Lellapere mõisa rentnik Karl-Rudolf Valdes.
Rapla uue kiriku ehitust alustati 15.märtsil 1899 paralleelselt koos vana kiriku lammutamisening samaaegselt uue ehitamisega. Kuna uus kirik oli sedavõrd laiem, jäi vana kirik selle sisse.
Korjandusi, basaare ja kontserte raha kogumiseks hakati korraldama aga juba mõni aasta varem, mistõttu 1896.aasta lõpuks oli kiriku ehituskassasolemas juba 15 000 rubla. Kiriku ehituskomiteesse kuulusid peale koguduse õpetaja mitmedkihelkonna mõisnikud ja vallavanemad ning mõned vöörmündrid. 1898.aasta sügiseks telliti arhitekt Moritz Aleksander Rudolf von Engelhardtilt uue kiriku projekt, kes pidi eeskuju võtma ligi 30 aastat varem valminud Tallinna Kaarli kirikust.Vaidlusi oli tekitanud tornide arv, et kas jätkub ühest või teha ikka kaks. Jaanipäeval 1899 oli Rapla uue kiriku pidulik nurgakivi panek ning selleks hetkeks olid kiriku müürid juba meetri jagu üle vundamendi kerkinud. Paekivi toodi Raikküla, Kuusiku ja Alu paemurdudest ning kiriku ehitusel töötasid oma koguduse liikmed. Materjali kohalevedu ja prügikoristus jäi kohalike valdade lahendada. Ehitustöödega jõuti lõpule 1901.aasta sügiseks ja kiriku pühitsemine toimus, nagu juba mainitud (vana kalendri järgi) 30 septembril 1901.
Pingid on valmistatud Kuusiku-Altveskil.
Lõplikuks maksumuseks kujunes 50 000 rubla, millest vähem kui pool ehk ligi 21 tuhat rubla oli laenuraha, mis suudeti ära maksta alles 1919. aastaks. Protsentuaalselt kõige suuremad annetajad olid kohalikud mõisnikud ehk umbes viiendik ehitussummast tuli nende poolt.
Kirik on 14,5 m lai, pikkust peauksest altarini 36 m ja tornide kõrgus 43 m. Istekohti on kirikus 900, all 500 ja rõdul 400 ja ta mahutab umbes 3000 inimest. Rapla kirik on üks ruumikamaid ja ilusamaid maakirikuid ja stiilipuhtamaid uusromaani stiili järgivaid ehitisi Eestis. Rapla kiriku omapära teiste maakirikutega võrreldes seisneb eelkõige tema suurtes mõõtmetes ja kahe torniga fassaadis. Et uue kiriku ehitamise peamine initsiaator õpetaja Carl Eduard Malm suri 1.jaanuaril(vana kalendri järgi) 1901, toimus kiriku pühitsemine koos uue õpetaja Hermann Girgensohni ametisse seadmisega 30. septembril 1901.aastal.
Laudadest võlvid olid Rapla uue kiriku ehitamise ajal väga moodsad. Kiriku koor järgib gooti kunsti traditsioone. Polügonaalselt apsiidi ümbritseb gooti katedraalide kabelitepärga meenutav madal hoone osa, milles paiknevad abiruumid. Interjööris domineerivad peenikesed poolsambad, millele toetuvad võlviroided suubuvad lae keskel asetsevasse päiskivisse. Ruumi jaotus kaheks korruseks on tüüpiline 19. sajandi kirikuarhitektuurile. üksteise kohal paiknevad akenderead torkavad silma juba kiriku eksterjööris. Luteri usu kirikutele tehtud ettekirjutus oli, et kantslist lugev õpetaja peab olema nähtav ruumi igast punktist. Selleks ehitati seinte äärde vöörid, kuhu paigutati astmetena tõusvad pingiread. Vitraažakende vapid kuuluvad neile ümbruskonna mõisnikele, kes olid seotud uue kiriku ehitusega.
Uue kiriku ehitamine muutis mõneti ka Rapla infrastruktuuri ehk taristut. Võib-olla kõik ei tea, et Tallinna maantee läks vana kiriku ajal mitte kiriku eest, nagu praegu, vaid kiriku tagant ehk kiriku ja pastoraadi vahelt. Rapla poolt üle silla minnes keeras maantee paremale, läbides praeguse autobaasi territoorimi ja Neste bensiinijaama taguse ala ning suundudes siis vallamaja poole, kust praegu läheb nn vana Tallinna maantee. Vasakpoolne tee läks nagu praegugi surnuaeda ja sealt Alusse ning läbi külade Varbola poole. Uus tee tehti kiriku eest läbi ilmslet just selleks, et uue kiriku uhke fassaad paremini välja paistaks.
Rapla kiriku esimese oreli ehitas 1841.aastal kohalik köster Ludwig Johann Karell. Pilli tööiga aga ei kujunenud kuigi pikaks ning 1878.aastal telliti Saksamaalt uus orel, mis viidi üle ka praegusesse kirikusse. 1939.aastal valminud heakõlaline vendade Kriisade orel on juba kolmas Rapla kirikus. Kiriku kantsel valmis Christian Ackermanni töökojas 1700.aastal. Altariseina valmistas Rapla kirikule Lüübeki päritoluga Tallinna meister Quirinus Rabe 1737. Altarimaali autoriks on Carl Siegismund Walther, 1862.
Stiilipuhta arhitektuurilise lahenduse ja eeskujuliku teostusega umbes 900 istekohaga Rapla kirik mahutab ligi 3000 inimest. Suure ja avara hoone teevad hubaseks altar ja kantsel, elusuurune puidust krutsifiks 15. sajandist ja altariruumi vitraažid. Suurepärast interjööri täiendavad Gildemanni meistrite poolt valmistatud ristimiskivi ja Haanja orelimeistrite vendade Kriisade ehitatud kontsertorel.
II maailmasõja ajal (1941-1945) sai kirik mõningal määral kannatada. Kooriruumi laes oli auk, purustusi oli lõunatornis, kannatada sai orel, purunes lõunapoolne vitraažaken. 1945.aastal pandi kirikule eterniitkatus. Uus plekk-katus paigaldati firma „Esteco” poolt 1996.aastal. 2000. aasta kevad-suvel said uue plekk-katte tornikiivrid ning 15.juunil 2000 oli Raplas “sajandi sündmus” – vahetati välja torniristid. Eelmised, 1922.aastal paigaldatud olid ajahambast nii läbi puretud, et veel ime läbi püsisid üleval. Kooriruumile ja käärkambrile pandi uus katus vahetult enne 100. juubelit 2001.aastal. Sama aasta sügisel tehti tornidele ka uued aknaraamid ja -luugid. Viimane suurem sisemine remont oli kirikus 1960-ndate aastate alguses. Järgmine 2007 aastal.
Rapla koguduse tugevuseks sajandi jooksul on olnud siin pikemat aega töötanud ja sügavad jäljed jätnud vaimulikud. Kõige kauem on praeguse kiriku ajal töötanud kirjanik Juhan Liivi lellepoeg praost Joosep Liiv (Raplas 1907-1941), kes oli ka ise hea luuleandega ning töötas enne sõda pikka aega piiblitõlke komisjoni esimehena. Vana Testamendi professor Evald Saagi (1944-1962) elutööks sai samal ajal Kirikuvalitsuse juures Usuteaduse Instituudi loomine ja teoloogilise õpetuse järjepidevuse säilitamine. Esimesed sõjajärgsed aastakümned olid kiriku jaoks kõige raskemad. Raplas, kus kiriku kõrval tegutses ka veel elujõuline vennastekogudus, oli riigipoolne surve eriti tugev. 1962 saadeti kohalike võimukandjate nõudel Evald Saag Raplast ära, aasta hiljem suleti vägivaldselt ka vennastekoguduse palvemaja. Järgmine vaimulik praost Esra Rahula (1962-1991) oli kohaliku päritoluga mees, kes suutis oma tarkuse ja tasakaalukusega olukorda stabiliseerida. Alles järsult kasvanud töökoormus kaheksakümnendate aastate lõpus, mil koguduses toimus üle neljasaja ristimise aastas, sundis teda pärast 29aastast viljakat tööd pensionile jääma.
Rapla Maarja-Magdaleena kirik on vaieldamatult Rapla sümboliks.
