Igal aastal jõulude ajal kuulevad miljonid inimesed üle kogu maailma ajatut ja igituttavat Jeesuse sünnilugu, et sellele omal kombel kaasa elada. Ka meie kodusel Maarjamaal, vaatamata sellele, et me ise kipume ennast üheks kõige kirikukaugemaks ja usuleigemaks rahvaks pidama terves Euroopas. Iseasi, kas me sellega just uhkustama peame või pigem hoopis häbenema, et endast muu maailma ees kohati paariariigi mulje jätame.
Muide, sõna paaria pärineb India kastiühiskonnast ja tähistab kõige alamasse ühiskonnakihti kuuluvat ja teiste nn paremate kastide poolt roojaseks peetavat põlatud õigusteta isikut. Mõeldes Jeesuse sünniloole selle kõige tuntuma kirjelduse ehk Luuka evangeeliumi 2.peatüki põhjal, kuulusid paaria mõistealla selle loo sisulised peategelased ehk Petlemma karjased. Just nemad, mitte ühiskonna koorekiht, said Jumala ingliltpäästesõnumi, mis pidi saama osaks mitte ainult vähestele väljavalitutele, vaid kogu rahvale.
Miks just nemad, võiksime küsida? Kas selleks, et karjased olid kõige usklikumad inimesed? Kindlasti mitte. Nendeks olid pigem variserid, kes üritasid Moosese Seadust täita 200%-liselt ning nõudsid teistelt vähemalt selle 100%-list täitmist. Evangelist Luukas joonistab oma jõululoo välja ilmselt meelega üsnakontrastseidvärve kasutades.
Samal ajal, kui tollase maailma mõjuvõimsaim mees ehk Rooma keiser Augustus oli andnud välja dekreedi kõik oma impeeriumi rahvad maksustamise eesmärgil üles kirjutada, saab nähtavaks Jumala õigus, mis kuulutab ka igasuguste õigusteta isikutele ehk paariale tõestamaks, et Jumala ees ei ole teistest võrdsemaid. Täpselt samuti, nagu me oleme kõik võrdsed ka surma palge ees.
Just seda, mida tärkav kristlus Rooma riigis I sajandil kuulutama ja ka ellu viima hakkas, peetaksegi suurimaks ühiskondlikuks ja sotsiaalpoliitiliseks muutuseks kogu tollases antiikmaailmas.
Kui meid eestlasi peetakse ja peame ennast vahel ka ise kirikukaugeks ja üsna usuleigeks rahvaks, siis ega usk kui selline pole ka meie juures päriselt kadunud. Muutunud on vaid selle väljendusvormid. Kui varem oli religioon kogu ühiskonna asi ning peaaegu kõik selle liikmed kuulusid mõnda kirikusse, siis tänapäeva trend on pigemkasvav individualism, kus ka usk kipub aina enam privaatsfääri jääma.
Seetõttu mitte ainult Eestit, vaid kogu sekulariseeruvat Euroopat iseloomustab väljend believing without belonging ehk uskumine ilma kuulumiseta. Me küll usume kedagi või midagi, aga ei taha või ei oska ennast täpsemalt määratleda oma usku ega siduda enad mingi koguduse ja konfessiooniga. See kõik ei ole küll enam seotud nõukogude ajast pärit hirmuga, kus isegi jõuluõhtul kirikusse minek, rääkimata kogudusse kuulumisest, oli paljude jaoks tõeline tabuteema.
Kui Luuka jõuluevangeeliumis jäid karjased uskuma, mida ingel neile rääkis ning on saanud seetõttu meile usu eeskujuks, siis evangelist Johannese jõululugu tema evangeeliumi 1.peatükis rõhutab lisaks uskumisele just ka kuulumise olulisust. Et kõigile, kes tema, lihaks saanud Sõna ehk Kristuse vastu võtsid ja võtavad, anti ja antakse meelevald saada Jumala lasteks, kes usuvad tema nimesse.
Johannese evangeeliumi jõululugu, mis sarnaneb pigem kõrgepilotaažilise kotkalennuga, kus ei vaadata ainult madalatele ja väikestele asjadele, nagu Luuka puhul, ütleb meile, et uskumine ja kuuluminekuuluvad kokku.
Et lõppev aasta ANNO DOMINI 2025 oli Eesti Raamatuaasta, kus meenutasime 500 aasta möödumist esimesest eestikeelset trükisest, toon näite meie rahvuspoetessilt Marie Underilt, pärineva luuletusega „Vanemate piibel,” kus ta võrdleb piiblit uksepiidaga, mille kaudu me tohime liikuda lähemale kõigile neile, kelle jaoks Piibel oli, on ja loodetavasti saab olema aknaks mitte ainult nähtavasse, vaid ka nähtamatusse maailma.
Siia küll nende pisaraid tardus
Siia immitses südame härdus
Siia kanti valu ja rõõm
Leian siit haarava märgi mõne
Suust suhu hõõguv kahekõne
Tollega, kes nii Kauge ja Suur
Alla siin astus ta ometigi
Omane oli ja hingeligi
Inimeses ju Jumala juur.
Marie Under tõdeb, et usk ei ole viimselt inimese katse otsida Jumalat, vaid Jumala püüe oma näo järgi loodud inimest otsida. Selleks, et patu, surma ja kuradi meelevalla alt lõplikult pääseda, ei saa me ise astuda taevasse, vaid Jumal oli see, kes astus jõuluööl alla, sündis meie sarnaseks, et meile taevariigi väravad avades olla jätkuvalt olemas meie jaoks, olla omane ja hingeligi.
Mihkel Kukk
õpetaja
